Imelik, kuidas ühel hetkel kõik halvad asjad tabavad sind korraga. Oleks see siis erinevatel aegadel näiteks kuuajaliste vahedega, aga ei. Ma ei valeta kui ütlen et olen kaks ja pool päeva lihtsalt nutnud. Need teised pisiasjad kahvatusid selle kõrval mis mind kõige enam nutma ajas. Pärast vanaema külastamist, mõistsin, et ta ei pruugi enam endiseks saada. Temajuures olled üritasin tugev olla, aga kohe kui koju jõudsin, nutsin ja meenutasin aegu kui ta mind hoidis. Meenutasin ta naeratust, tema kurjustamisi, tema parasiitsõnu , teme peamisi tegevusi , emotsioone. See oli, harjumatu näha teda pikali haiglavoodis ainult häälitsemas, ta ei rääkinud isegi enam. Ta ainult vaatas ringi, ja vahepeal kukkus paar pisarat ta silmanurgast. Ta käed olid kohutavalt kõhnaks jäänud. enam polnud ta see, kes oli varem. Alkohol. Alkohol , on selles kõiges süüdi. Pärast tema mehe surma, on ta alla käinud, ta võttis endale uue elukaaslase, kes harrastas juua lkohoolseid jooke, enamjaolt õlut, kuigi see ei piirdunud alati sellega. 10 päeva. Jah 10 päeva oli mu vanaema söömata ja joonud ainult viina. 3 päeva oli ta lebanud voodis, keegi ei aimanud talle kiirabigi kutsuda. Nüüd ei pruugi ta terveks saada. Ma ei tea, kas ta isegi mäletab kes ma olen. Ema küsis talt küll , kas ta mäletab mind kuid vastuseks ei saanud ma midagi , ainult paar häälitsust. Arstid väitsid ka, et asi ei pruugi paraneda, võibki selliseks jääda. Mitu kuud läheb enne kui ülddse midagi paraneda võib. Ma nii loodan, et temast saab taas see kes ta mulle alati olnud on.