Monday, August 3, 2009

Ma olen see kes ma olen. Kuid ometi, kes ma siis olen?

Kõik see paneb mõtlema. Kes olen mina? Jah, olen Laura ja juba 16 aastat siin ilmas olnud peale selle veel 9 kuud oma emale lisakilodeks. Nüüd olen ma talle lisamure? Ei tea... Nõuab ju palju, see kõik- riided, toit, õppevahendid, reisid, ma saan nii palju, kuid ometi ma pole rahul. Ma tahan veel rohkem, mõtlemata, et neil on niigi raske. Olen üritanud end muuta. Mitte üritanud, vaid tõsiselt seda teinud. Ma pole neilt tükk aega midagi palunud. Telefoni ostsin ka oma viimaste rahade eest. Ma pole kunagi endale oma raha eest mobiili ostnud. Nüüd, tunnen, et ma vedasin neid alt ja mitte ainult neid, vaid ka ennast... Augustikuu esimesel päeval, mõtlesin et uuriks, mis on mu telefoniarve. Sain siis smsi... "Teie kulutused mobiilkõnedele seisuga 31.07.2009 kell 15.07 on 695.53 kr (koos käibemaksuga)." Ja ma vihkan, et se juhtus. Ma võin öelda, et ma olen telefonisõltlane. Ma armastan rippuda telefoniotsas ja toksida sõnumeid. Paistab et on teine probleem, millest peab lahti saama. Arvan et selle arve põhjuseks, mitte ei arva, vaid tean, oli kõne minu Eesti numbrilt Inglise numbrile Soomest Kreetale. Et siis lahti seletades, mina olin oma nriga välismaal, mis mitmekordistas ja ka tema oli välismaal mis gigakordistas. Ja oleks me siis natuke rääkinud. Ei, mina ei saa natuke, ma pean palju rääkima, vahet pole, kas mu inglise keel on hea või mitte.
Tegelikkult see et ma alati tahan, ei tähenda et ma seda saan. Vanemd ikka ütlevad ära ka mulle, olen küll pahur, aga lepin.
Kolmas minu probleem...Ma hõiskan enne õhtut. Ma vihkan, see on kõige nõmedam harjumus. Ma ütlen sõpradele jah ma tulen sinna ja blabla. Kuid siis, juhtub midagi. Näiteks vanemad takistavad, kuigi ennem olid nõus. Või tuleb mingi kiire sõit linnast ära või midaiganes. Ja nii... Arvatakse et ma olen valetaja ja mind ei saa usaldada. See ei ole ainult minu kuhugile minekutega, vaid on ka teisi asju, näiteks see needijama. Ütlesin mitu aastat tagasi teen needi ja blabla. Kuid siis, mõtlesin, et kui ma olen ema või vanaema ja mul nahk juba rippub igale poole siis on mul mingi neet ka kuskil tilpnemas, iu. Selle saab küll ära võtta, aga siis on arm, kole. Samas, ma kartsin ka vanemaid. Nad on ikka väga karmid. Enamus aega, ma kardan neid, nad on ettearvamatud. Vähemalt minu shtes. Vennaga ajavad nad asju leebemalt.
Teglikkult olen ma praegu rahul et ma pole ei neeti, ei tattood, ei rastasi ega midagi teinud. Ometi, pole ma endaga rahul.
Ma haletsen ennast. Jah, uskumatu, sõprade ees paistan selline elurõõmus ja endaga rahulolev. Kuid kodus, ma vihkan ennast, ma vihkan peeglit. Ma pole enda välimusega rahul. Tunnen end paksuna, ja ma ei tee nende lisakilode kaotamiseks midagi , vaid söön ja olen. Tõsiselt , mul on lisakilod tulnud. Leian end koledana. Kui ma vaatan tänaval ringi , märkan niiipalju ilusaid inimesi, ja siis tunnen end kohutavalt koledana.Ometi, sõbrad ütlevad et sa oled ilus ja blabla, aga kui mõelda, siis ükski sõber ei ütle ju et "Sa oled kole" vms, isegi kui nad nii tõsiselt arvavad, ei tule ju. Ja mingihetk, tulevad ka meelde need kommentaarid , negatiivsed mis mu kohta on tulnud. Ja ma ei saa neist lahti. Mõnikord, ma soovin, et oleksin ilus, kui kõnnin linnas. Nii, et mind jäädakse vaatama. Aga välimus on see, mida muuta ei saa, enne kui sul pole suurt rahapatakat et iluopile minna. Ja tänapäeval on välimus see, mis müüb. Ilma selleta, ei sobi sa sõbraks, veelenam kaaslaseks.
Lihtsalt, et end välja elada.